Kuulikindlate kiivrite ajalugu ulatub I maailmasõjani ja nende areng on arenenud teraskiivritest komposiitmaterjalist kiivriteni.
Päritolu ja varajane väljatöötamine: kaasaegse kuulikindla kiivri prototüüp sai alguse I maailmasõja ajal. 1915. aastal töötas Prantsusmaa kindral Louis Adriani ajendil välja maailma esimese standardse sõjalise teraskiivri - Adriani kiiver (M1915), mille disain on väidetavalt inspireeritud juhtumitest, kus sõdurid ise kasutasid shrapelneldit. Seda teraskiivrit kasutati peamiselt kaitseks suurtükiväe kildude eest, vähendades oluliselt peavigastusi. Teise maailmasõja ajal levis teraskiivri tehnoloogia laiemalt; Näiteks USA armee M1 teraskiiver kasutas kahekihilist-struktuuri, mis parandab selle kaitsevõimet ja on laialdaselt välja antud.
Materjaliuuendus ja kaasaegne ümberkujundamine: 20. sajandi lõpus nihkusid kuulikindlad kiivri materjalid teraselt kergematele ja tugevamatele komposiitmaterjalidele. 1983. aastal varustas USA sõjavägi end esimesena PASGT-kiivriga, kasutades aramiidmaterjale nagu kevlar, mis vähendas oluliselt kaalu ja parandas ballistilist jõudlust. Hiina järgis eeskuju, viimistledes 1993. aastal QGF02 aramiidkiivri, millest sai esimene põlvkond kodumaal toodetud komposiitmaterjalist kiivreid, mille kaitsevõime ulatub 54. tüüpi püstolipadrunite eest kaitstud tasemeni.
Hiina kuulikindlate kiivrite arengulugu: Hiina Rahvavabariigi algusaegadel varustati nõrga tööstusbaasi tõttu vaid vähesed Hiina Rahvavabatahtlike üksused (nt õhutõrjeüksused) Korea sõja ajal vangistatud teraskiivritega. Alles 1980. aastatel võttis Hiina ametlikult kasutusele oma esimese riigis toodetud standardkiivri - GK80 teraskiivri (valmis 1980. aastal) ja selle täiustatud versioon GK80A anti vägedele laialdaselt välja 1980. aastate keskpaigas kuni -lõpuni. Pärast 1990. aastaid asendasid aramiidkiivrid järk-järgult teraskiivreid, saades uue põlvkonna standardvarustuseks.
