Verest saadud õppetund: "Kaevikujalast" kaasaegsete lahingusaabaste sünnini
Sõjaväesaabaste areng on oma tuumaks lahinguväljal saadud valusatest kogemustest saadud õppetundide ajalugu.
Aastal 1914, Esimese maailmasõja läänerindel, kükitasid miljonid sõdurid külmades niisketes kaevikutes. Kuna Briti ja Prantsuse vägedele välja antud saapad olid halva veekindlusega, jäid sõdurite jalad pikemaks ajaks muda ja mustust läbimärjaks, mis viis kardetud "kraavijala" -laiaulatusliku puhanguni, mis põhjustab turset ja gangreeni ning rasketel juhtudel vajas amputatsiooni. See katastroof põhjustas liitlastele märkimisväärseid tööjõukaotusi; Räägitakse isegi, et liitlasvägede poolt sõja ajal kaevikutesse kaotatud lahinguvõime oli võrdne kolme jalaväediviisi omaga.
Need verised õppetunnid ajendasid riike seadma esikohale sõjaväesaabaste kaitsevõime. Kuigi Teise maailmasõja ajal kasutas Saksa armee "raudse-verelise" sõjalise jõu projitseerimiseks paksu ja kõrge ülaosaga saapaid ja USA sõjavägi näitas oma tööstuslikku võimekust täiustatud kummist{5}}tallaga langevarjurite saabastega, jäid maht ja ebamugavustunne normiks. Tõeline revolutsioon tänapäevases lahingusaabaste disainis toimus alles Vietnami sõjas.
Vietnami sõja ajal seisid USA väed silmitsi enneolematute väljakutsetega: traditsioonilised -nahast saapad olid troopilistes vihmametsades lämmatavalt kuumad ja kaldusid libisema. Veelgi ohtlikumad olid Vietnami vägede seatud kõikjal levinud bambusest naelulõksud, mis põhjustasid sõduritele tohutuid kannatusi. USA sõjaväelased töötasid vastuseks välja kuulsa "Jungle Boot". See kombineeris kerget nahka nailonlõuendiga, sellel oli ainulaadne "Panama" tald, mis oli loodud muda kogunemise vältimiseks, ja vahetald sisaldas torkekindlat{8}}terasest plaati. See pani paika sõjaväe saapakujunduse põhiloogika: spetsiaalne arendus, mis on kohandatud konkreetsetele lahinguväljakeskkondadele.
Tehnoloogiline jõustamine: kaasaegsed sõjaväesaapad on midagi enamat kui lihtsalt "nahast saapad"
Materjaliteaduse edusammudega on kaasaegsed sõjaväesaapad arenenud väga spetsiifiliseks süsteemiks. Olenevalt töökeskkonnast jaotatakse need peamiselt troopika-/kõrbesaabasteks, parasvöötme-kliima ja külma-ilma saapadeks.
Kaasaegse lahingupersonali jaoks mõjutab iga saapa raskusgramm otseselt füüsilist pingutust. Tänapäeva kõrgeima astme-saabastes on laialdaselt kasutatud veekindlat, hingavat Gore-Tex (GTX) voodrit, kulumiskindlat-Cordura nailonist ja libisemiskindlat-Vibrami talda. Näiteks selliste kaubamärkide nagu HAIX moodsad saapad ei ole mitte ainult 300 g/m² soojusisolatsiooniga, mis taluvad äärmist külma, vaid sisaldavad ka õhuringlussüsteeme, mis hoiavad jalad kuivad intensiivse füüsilise tegevuse ajal.
See järeleandmatu kerge disaini ja funktsionaalsuse poole püüdlemine on isegi vallandanud uue trendi: eriüksuslased loobuvad sageli mahukatest, tavapärastest -probleemidega saapadest, ostes lahingutegevuseks kaubanduslike matkasaapad sellistelt kaubamärkidelt nagu Salomon või Lowa. See näitab, et sõjaväesaabaste peamine väljakutse ei ole enam teravate külmade naelu oht, vaid pigem ranged ergonoomikanõuded.
Hiina sõjaväesaapad: areng "Liberation Shoesist" "Ox{0}}Kickersiks"
Hiina sõjaväesaabastest ei saa rääkida, mainimata seda ikoonilist "sõjaväerohelist" -vabastuskinga. Korea sõja ajal võrdlesid USA väed Hiina Rahvavabatahtliku Armee sõdureid-, kes olid riietatud nendes lõuendis-ja-kummist kingades-, "džungli jaaguaridega"; nad liikusid vaikselt ja nende kerged jalatsid pakkusid mägisel maastikul manööverdamisel kohmakate Ameerika nahksaabastega võrreldes selget eelist. Need jalanõud kannatasid aga halva hingavuse ja ebapiisava jalakaitse all; Vietnami vastase-rünnaku ajal oli isegi juhtumeid, kus bambusnaelad tungisid otse taldadest läbi.
Hiina sõjaväesaabaste tõeline väljatöötamine algas 1990. aastate lõpus. Kui sõjavägi kiirendas mehhaniseerimist, debüteeris tüüp 97 lahingusaabas. See oli märkimisväärne toode: valmistati vormimisprotsessi abil ja selle talla sees oli aramiidkiust läbitorkamiskindel kiht. Kõige unikaalsemalt ei kasutatud varbakattes teraskatet,-mis võiks jalga vigastada,-vaid selle asemel kasutati uut materjali, mida tuntakse kui "stüreen{8}}sulatatud nahka", mis oli ühtaegu sitke ja painduv.
Ometi polnud see kõige legendaarsem mudel. Umbes samal ajal esitletud 91. tüüpi suvised langevarjurid pälvisid sõjaväehuviliste seas hirmuäratava hüüdnime: "Ox-Kicker" (*Ti Si Niu*). See seemisnahast ja nailonist kombineeritud saabas kasutas tallakujundust, mis sisaldas sadu vastandlikke kummikaldteid, -mis tagavad ülemaailmselt võrreldamatu libisemiskindluse-, ja jala esiosas oli põrutusi neelava{6}}terasest plaat, et taluda maanduva langevarjuri tohutut lööki. Kuigi see asendati lõpuks mudelitega Type 97 ja Type 05 selliste puuduste tõttu nagu madal võll ja halb mugavus, näitas selle loomine Hiina ainulaadset leidlikkust sõjalise saapa disainis.
Järeldus
Tänapäeval ületab kvaliteetne{0}}saabas „jalatsite” definitsiooni. See on Vana-Rooma leegionide *kaliga* ja II maailmasõja ajal Saksa armee "raudse -varremarsi" sümbol; see on ka kõrgtehnoloogiline-platvorm kaasaegsetele sõduritele, integreerides Kevlari läbitorkekindluse, Gore-Tex veekindluse ja Vibrami veojõu.
Kui me seisame riiuli ees ja võtame peenelt viimistletud sõjaväesaapa, on see, mida me käes hoiame, midagi enamat kui lihtsalt sisukas nahk ja kumm; see on üle sajandi läbi lugematute sõdurite vere ja higi sepistatud ellujäämisfilosoofia. See õpetab meile, et tõeline jõud saab alguse jalgade ülimast hoolitsusest ja kaitsest.
