Gaasimaskid on isikukaitsevahendid, mida kasutatakse personali hingamisteede, silmade ja näo kaitsmiseks toksiliste ja kahjulike ainete, nagu mürgid, bioloogilised sõjavahendid, bakterioloogilised relvad ja radioaktiivne tolm, eest. Filtrikanister kui gaasimaski põhikomponent mõjutab selles sisalduva filtrimaterjali tõttu otseselt selle kaitsevõimet. Alates gaasimaskide leiutamisest I maailmasõja ajal on riigid üle maailma järjest läbi viinud uurimis- ja arendustegevust, mille tulemuseks on mitmesuguseid gaasimaske. Teaduse ja tehnika kiire arenguga on gaasimaskid teinud kvalitatiivseid hüppeid kaitsevõime ja mugavuse osas ning nende kasutusalad on laienenud esmasest sõjalisest kaitsest kuni tööstuskaitse, tööohutuse ja hädaabi päästmiseni. Kuna inimeste elatustase aina paraneb, suureneb nende teadlikkus enesekaitsest pidevalt-.
22. aprillil 1915, Esimese maailmasõja ajal, lasid sakslased, püüdes ebasoodsat sõjaolukorda ümber pöörata, ootamatult Briti ja Prantsuse vägede kogunemiskohtadele 180 tonni kloorigaasi, mis põhjustas 5000 liitlassõduri kohapeal mürgituse, mille tagajärjel hukkus 8 inimest. See oli maailma sõjaajaloo esimene-mastaapne keemilise sõja rünnak.
Selles lahingus suuri kaotusi kandnud Briti ja Prantsuse väed kutsusid oma valitsusi viivitamatult üles tootma võimalikult kiiresti gaasikaitsevahendeid.
Varsti pärast seda saatsid mõlemad riigid kümneid oma parimaid teadlasi piirkondadesse, kus sakslased olid kasutanud kloorigaasi uurimiste läbiviimiseks ja tõendite kogumiseks. Nad olid üllatunud, kui avastasid, et suur hulk metsloomi lahinguväljal, sealhulgas linnud metsas, talveunes konnad ja paljastatud putukad, suri mürgituse tõttu. Ainult kohalikud behemotid-metssead-jääsid vigastusteta.
Teadlased avastasid uuringute ja katsetega, et metssigadele meeldis eriti kasutada oma võimsaid pikki koonu mullas juurdumiseks, taimede juuri ja väikeloomi otsides. Kui nad tundsid tugevat teravat lõhna, kasutasid nad sageli peitmiseks seda juurdumistehnikat. Kui sakslased alustasid liitlasvägede vastu gaasirünnakut, matsid nutikad metssead oma ninad mulda, pääsedes katastroofi eest. Täiendav teaduslik analüüs jõudis järeldusele, et kuna metssead kasutasid oma koonu maasse juurdumiseks, imasid ja filtreerisid pehmed mullaosakesed mürgigaasi, võimaldades neil ellu jääda.
Sellest kogemusest inspireerituna valisid mõlema riigi teadlased põhimõttest, et pinnas suudab toksiine filtreerida, välja söe, mis suudaks nii mürgiseid aineid imada kui ka õhul ringlema, ning konstrueerisid ja valmistasid kiiresti maailma esimesed metssea koonukujulised gaasimaskid.
1916. aasta veebruari lõpus, ägeda Verduni lahingu ajal, kasutas Saksa armee taas oma vana nippi, vabastades lahinguväljal mürkgaasi. Selleks ajaks oli Prantsuse armee suures osas kasutusele võtnud gaasimaskid, mis kaitsesid neid tõhusalt Saksa gaasirünnakute eest. Noor Briti teadlane Alexander Fleming (1881-1955, kes avastas imelise penitsilliini 1928. aastal) hüüatas toona õhinal: "Ohoo, armas metssiga päästis sõdurid!"
